OLEN PÄIKE OLLES KUU

läheneva täis-kuu-varjutuse paistel

MA TAHAN ENNAST ARMASTADA
HOIDA END KUI KALLIMAT
HOIDA NAGU SILMATERA
KULLATERA AINUMAT

MA TAHAN OLLA ENDAL’ SEE
MIS ÜLEKÕIGE VAJAN
LÕPP – ALGUS – KESTEV TEE
KODU – TULI – MAJAK

MA TAHAN OLLA ENDA SÕBER
PARIM KEDA SOOVIDA
ALATI KES APPI TULEB
KUI ENDAST RASKE HOOLIDA

MA TAHAN OLLA ENDAL’ ÕLG
KUI PIKK ON OLNUD PÄEV
HINGELT HELL JA SÕNALT ÕRN
KUI KALLISTAVAD KÄED

AUSALT HEA JA KAITSVALT TRUU
SUURE SÜDAMEGA

OLEN PÄIKE OLLES KUU

VALGUS VARJUDEGA

rubriigist: et paista päikest peab kuulama kuud

KEVADLIK KEVADTERVITUS

kevad tuleb nähtavalt
ja tuleb salamisi ..

kellukesed õitsevad
on lumest saanud vesi
kontides veel kondab talv
süda jäise korra all ..

olgu taevas pealegi
udune ja hall
linnulaul loob hommiku
toob teadmise, et talv
otsa saamas selgi korral
ja et ees on Uus
ilmselt kohe, ümber nurga

Kevadtervitus!

muutus
nagu alati
tuleb tuulega
tõmbab hinge avali
paneb armuma
toidab usku, et siin ilmas
kõik on võimalik
kunagi et pole hilja olla kevadlik

rubriigist: ergutuslaul iseendale

KUNI KEVAD

ma veel ei taha lahkuda
soojast pimedusest
ma pole valmis kevadeks
mul meeldib olla unes ..

ma veel ei taha liikuda
tõusta, minna, teha
ma pole valmis kevadeks
ei hingelt ega kehalt ..

ma olen jäätunud meri
külmunud mullapind
ma olen selline seni
kuni kevad kutsub mind

KÕIK PÖÖRDUB KEVADE POOLE

tasa ja aeglaselt
saab punkt möödunud loole
joon alla talvele

südamel julgust on minna
kui kutsub tundmatu tee
südamel julgust on olla
lahti uuele

PIDŽAAMAPIDU ÜHELE

uni kestab

m i t t e m i d a g i e i t a h a t e h a (punkt.)

oleks vaid piisavalt vaikust, et saaks rahus tugitoolis aknast välja vahtida.
ja päeva parim hetk (tipphetk?) on koju jõudes rinnahoidja ära võtta ja flanellist pidžaamapüksid jalga panna ..
tegelikult võiks nende kohta ka muidugi lihtsalt kodupüksid öelda, aga ‘pidžaama’ kohe kõlab õigemini, on juba keele peal pehme ja soe ja nii sobilik praegusesse päeva

PidžaamapiduÜhele

autoportree
“Pidžaamapidu Ühele”

PÄEVALILLE PAISTEL

ma kirjutan, et jääks meelde

et ka keset halli suurt
olemas on kuldseid kilde
päikest keset külma tuult

ma kirjutan, et mäletada

hiljem siis, kui udu tumm
on tuimi päevi ümbritsemas
ja elu tundub nagu surm

et pole nii
et see kõik muutub
ja ratas taaskord ringi teeb

lainepõhjast

elu suundub

jälle laineharjale

PUHKUSEPÄEV

vaikuses ja rahulolus
mõnusasti rõõmu sees
nagu roosamannavahus
unistan ja unelen

on minu ümber kuldne kookon
valgusküllane ja soe
päiksekiirtest kokku kootud
loodud armastuse toel

*

puhkab päev argirutust
tegevusest toimekast
end kerra tõmbab tugitoolis
et aknast välja vaadata

kiirel pole täna kohta, rutul pole ruumi

täna päev lihtsalt puhkab

ja vaatab aknast tuuli
tuult, kes kõnnib puudeokstel
tuult, kes tuiskab lund

süda vaikselt
kevadootel

magab
talveund

Armastust

sest
armastust
pole
kunagi
liiga
palju

P.S.armastan

Aeg on käes

Sind soovida

enda teele ja ellu

kaaslast, kellega jagada
Armastust
headust ja hellust

aeg on käes
loobuda
hirmust, et minevik kordub

Saatus soosib julgeid
kes hoolimata olnust
usuvad Uut
ja Võimalust
niisama käest ei lase

Narre, kel päikesepoole
on alati pööratud pale:)

parim elu

see hetk, kui on aeg midagi soovida
a la langev täht või müstilised numbrid või küünlad tordi peal
minu soov on ikka ja jälle olnud: ma tahan elada oma parimat elu

ja nüüd ma hakkasin mõtlema, et äkki
kuna mingit erilist suuremõõtmelist pööret/muutust pole nagu toimunud
äkki ma juba elangi
siin ja praegu
juba elangi oma parimat elu

vastus tuli ‘puust ja punaseks’ raami sees
palun väga:)