sinu jaoks
viimane leht, mis langeb puult
tuul, üleni tuul
vihm, mis ei lakka
täht, mis ei kao
soov, mida tahta
vundament, praod
ma olen säde, mis mäletab tuld
ma olen meri, ma olen muld
ma olen
sinu jaoks
endale truu
su vale, su kannatus
ma olen
läbi ja lõhki
ma olen
armastus
aga missiis kui valesid inimesi pole olemas? ega ka valesid valikuid ..
kõik on. nii nagu peab.
ikka ja jälle
ja uuesti
miks ometi??
kes seda teab ..
paljajalu käia on hea
ja tuulega lennata
avastada
kogeda
ikka ja jälle
elada
armastada, kui veab
tuul kõnnib mu järel
tuul kõnnib mu ees
toob mõtteid mu pähe
viib tundeid mu seest
ja avastan äkki
ma unistan veel
unistan uuesti
et sel tuulisel teel
tuleb keegi
tõesti
mu kõrvale
kased kallavad kulda
tilkuva taeva all
õhus on kõdu ja mulda
päev on niiske ja hall
kiired ei kiirusta enam
hommikut algama
õhtu tuleb
enam ja enam
pikema varjuga
vihmad on praegu veel pehmed
tuul on leebe ja soe
sügis sätib end ehte
vaikus mõttesse poeb
kured sätivad teele
saatjaks lahkumislaul
kõik möödub –
tuleb nüüd meelde
aega on tekkimas paus
aeg olla
aeg hüvasti jätta
aeg vaadata endasse
..
loodus ette näitab
ajas kulgevat teed
20.09
Hiiumaal, aknast välja vaadates
“Varem arvasin ma, et inimese aju on kõige suurepärasem organ minu kehas.
Siis jõudis mulle kohale, kes seda mulle kinnitas.”
E.Philips
ma olen tulnud tagasi
muudkui korduvalt
lahkumisi olnud on
täpselt sama arv
ma ei oska loobuda
ei oska lahti lasta
kui vaid ainult piisaks sest’
et lihtsalt mitte tahta ..
aga tahtmine ei loe
võin enda puhul öelda
vargsi mõtetesse poed
kui ma ei taha mõelda ..
kõik oleksid ja poleksid
mu ümber ringiratast
tantsivad mu väsimust
ma soovin, et see lakkaks ..
sinise liblika sinine tiib
tuletab meelde:
sa oled prii!
mõtted on mõeldud
tunded on olnud
oli mis oli
mis oli – on surnud
kaua sa hoiad sest’ laibast mis koost
lagunend’ ammu –
lõpp on sel’ lool
kaua sa hoiad sest’ mõttest mis kinni
hoiab sind kordamas
ühtsama ringi
..
sinise liblika sinine tiib –
lootus ei lakka kunagi
lahti et rabeled valedevõrgust
välja et murrad end mõtetepõrgust
..
avad silmad selles, mis siin
ja mujale enam ei tahagi
taandun taastusravile, kui sügis silmapiiril
suve minnes saarele
lähen ma, kus viibin
vaikuses
ja endaga
ja see, mis kukkund’ koost –
kokku korjan tükid kõik
ja nendest loon ma loo
suve minnes ring on täis
mu isiklik, ma mõtlen –
aeg tibud üle lugeda
aeg näha pisut ette
sest ühe ringi lõppedes
algab jälle uus
mul meeldib mõelda, et ma olen
kasvav
nagu puu
.
mina ootan Hiiumaad
jõulust-jaanist rohkem
aega
olla
endaga
kui üks ring taas lõppeb
.
ja et see kõik on võimalik – on tänu sõpradele
ma armastan teid tohutult!
(ja lisaks tiba peale)
on keegi kuskil, kel’ aega kuulata?
oskust olla kõige selle keskel
hinnanguid andmata
et lihtsalt kuulab
ja pakub ruumi
mis nii haruldane selles maailmas
kohalolu
mis ei sulge huuli
vaid vastupidi –
neid paneb avama
enesehaletsus tuli ja ..
pakkus paberit ja pliiatsit
saab ka nii
on ruum mu ümber
ma ise selles väike kera
on kurbus üle võtnud
kõik mu tunded
hõivand’ meele, vallutanud keha
Suur Sinine
kui vihmast raske pilv
mind üleni on matnud enda alla
säänne siis
täna on mu ilm –
kallab
muudkui kallab
juhtub ..
et ärkad hommikul üles ja oled kurb.
niii lõpmata kurb ..
ja vahel juhtub, et kui see sisemine laussadu
välja kallata
sõnadesse
pilved hajuvad
sadu lakkab
tuleb vaikus
süda taob ikka
su sammude tulemist
justnagu plika
kes ei hooli “ei”st
..
mõistus ja tunded –
lõputu teema
su pilgu sees seistes
leian taas enda
soovimas soovi
olla su juures
nii lähedal et
su südant
ma kuuleks
..
nojah. sa paned mu jätkuvalt laulma ..
aitäh
hetkes 